Lagrits.

Lagrits

Lagrits on omapärase välimusega noore roti suurune loom. Selja poolt on ta punakaspruun, kurgualune, kõht ja käpad on valged. Lagritsale omase ilme annab talle must vööt, mis ulatub silmast kõrvani ja moodustab seega nagu maski lagritsa näole. Selle musta vöödi eesmärk on aga hoopiski suurte säravate silmade varjamine vaenlaste eest. Vaenlaste petmiseks on ka lagritsa saba silmatorkavalt värvunud: üldiselt must, otsast valge tipuga. Vaenlane, kes märkab saba, ründab seda ja seega pääseb lagrits ainult sabanaha kaotusega (see tuleb tal kergelt ära). Hiljem kärbub ka saba ja nii ongi üsna paljud lagritsad ilma sabata.

Lagritsad armastavad elada lehtmetsades, eelistades Eestis kiviaedade ja -hunnikute lähedust. Keraja pesa ehitab vanadesse linnupesadesse, puuõõntesse või okste vahele.

Toitub meelsasti igasugustest putukatest, tigudest, väikestest selgroogsetest ja linnumunadest ning ka taimeseemnetest. Toiduotsinguile siirdub lagrits pimeduse saabudes. Päeva ajal eelistavad nad, nagu ööloomad ikka, magada.

Pimedad ja paljad pojad ilmuvad lagritsatel pessa juunis-juulis. 20 päeva pärast saavad nad nägijateks ning kuu vanuselt lõpetavad imemise. Kuue kuu vanuselt saavad nad suguküpseks. Elavad nad tavaliselt viie (harva ka kuni üheksa) aasta vanuseks.

Iseloomult on lagritsad uudishimulikud ja tulevad sageli inimesi uudistama. Seetõttu ei ole neid raske kohata seal, kus neid esineb ning nad on hästi tuntud. Kuna aga Eestis on lagritsaid viimasel ajal pidevalt vähemaks jäänud, ei ole neid kaasajal enam lihtne kohata. Oma väikese arvukuse tõttu on lagritsad looduskaitse alla võetud.

Faking soomlased käivad siin.